Tantsuks sobiv keskkond on tantsija jaoks turvaline, keskendumist soosiv, ühtset tunnet tekitav ja positiivse laenguga.
Füüsiliselt turvalise keskkonna loomine kätkeb endas järgmist:
Tantsus on sinu peamine vahend keha. Tantsida on võimalik kõigil ja kõikjal. Eesmärgipärase grupitreeningu koordineerimine eeldab aga veidi rohkemat. Tantsuõpetajana olen tunde andnud kõiksugustes ruumides. Selleks spetsiaalselt projekteeritud ja ehitatud ruumides ning ruumides, mis on erilise olukorra tõttu (nt laagrid) tantsusaalideks ümber häälestatud. Minu esimeseks ülesandeks on tutvuda ruumi ja selle eripäradega. Eelkõige märgata kehale potentsiaaseid ohte. Üldiselt tähendab see liigutatavate objektide paigutamist selliselt, et nad võimalikult vähe ruumi võtaksid. Ehk et ruumi pindala oleks maksimaalselt kasutatud. Mida rohkem ruumi ennast liigutada, seda väiksem ka oht kohtuda ruumi piiridega (seinad, aknad). |
Olukorrad on sundinud ka valima ruumi eripärast tulenevalt ka sobivaid jalanõusid (nt välisjalanõud õues), kinni teipima väljaulatuvaid teravaid kruviotsi või isegi loobuma ruumi kasutusest selle ohtlikkuse tõttu. Kindlasti on olnud ka olukordi, kus tuleb ümber hinnata ruumi kasutusvõimalusi ning viia sisse korralduslikke muudatusi tantsutunni ülesehituses (nt madalate lagede tõttu teatud tõstete mitte läbi tegemine).
Väga olulisel kohal on ka tantsija ja füüsilise keskkonna omavaheline suhe. Eelnevalt mainisin, et tähtsat rolli võib mängida õige jalanõuvalik. Ka vastutus tantsija treeningriietuse üle langeb tantsuõpetajale. Ebasobiv riietus võib samuti tantsijale ohtlikuks osutuda. Üks hea näide on ehted. Näiteks suured kõrvarõngad, mis võivad takerduda jäsemettesse või riietusse. Oluline on meeles pidada, et füüsiline ruum üksinda ei ole ohtlik, vaid potentsiaalseks ohuallikaks muutub ta hetkest, mil tantsija sinna siseneb. Seetõttu on lisaks füüsilise ruumi eripäradele oluline märkida ka tantsija eripärasid. Nendeks võib pidada näiteks vanust, tantsulisi oskuseid ja taset, füüsilist võimekust, nägemisulatust, teistega arvestamise oskust. Tantsuõpetajana olen pidevalt valvel, kui olud peaksid muutuma. |
Usaldusliku, loomingulist tegevust ja koostööd soodustava õhkkonna loomine toimub järgmiste tegevuste abil:
|
Õpilastega töötamisel pole ühte kindlat valemit. Ideaalne oleks, kui tantsuõpetaja tunneks kõiki oma õpilasi võimalikul lähedalt, et luua parim võimalik keskkond tantsu praktiseerimiseks. Tuleb ette ka olukordi (nt töötoad), kus kokkupuude tantsijatega on esmakordne. Sellises olukorras peavad mõlemad osapooled olema võimalikult avatud ning üksteist usaldama.
Võttes aluseks situatsiooni, kus tantsijad ja tantsuõpetaja tunnevad üksteist, on õpetajal atmosfääri loomisel märksa suurem roll. Minu kogemus näitab, et iga tund on uus ning kõiki tantsutunde tuleb käsitleda erinevalt. Waldorfpedagoogika üheks põhimõtteks on see, et õpilane on õppekava, mida tuleb õppida lugema. Ja lugeda ei tule mitte korra, vaid igas tunnis uuesti. Täpselt samamoodi loon tunni eesmärke ja kohalolijaid arvesse võttes uudse atmosfääri ja hingamise. On tunde, mis on loomult töised, pinevad ja nõuavad tantsijatelt keskendumist, kuid on ka tunde, kus rõhk on sotsiaalsusel ja lõbusal õhkkonnal. Mõlemad täidavad oma konkreetseid rolle tantsutundide terviklikkuses.
Mõistan, et õpetaja on tunni peegel. Juhina oleneb just õpetajast, mis tundega õpilased tunnist lahkuvad. Minu suhtumine, minu põhimõtted, minu tegevused on õpilastele kui galerii. Minu eekujust lähtuvalt võtavad õpilased üle hoiakuid. Seepärast on äärmiselt oluline toonitada hoolivuse, omavahelise kommunikatsiooni, üksteisega arvestamise laiapõhjalisust. Turvalise atmosfääri loovad õpetaja ja õpilased koostöös. Turvaline atmosfäär on midagi, mis annab tantsijale võimaluse ennast avada ja oma piire nihutada.
Tantsuõpetajana teen igapäevaselt tööd selle nimel, et tantsusaal oleks koht, kus võimatuna näiv saaks võimalikuks. Selle nimel märkan ja suhtlen õpilastega, nende lapsevanematega, olen olemas kui selleks on vajadus, tegelen ennetustööga.
Võttes aluseks situatsiooni, kus tantsijad ja tantsuõpetaja tunnevad üksteist, on õpetajal atmosfääri loomisel märksa suurem roll. Minu kogemus näitab, et iga tund on uus ning kõiki tantsutunde tuleb käsitleda erinevalt. Waldorfpedagoogika üheks põhimõtteks on see, et õpilane on õppekava, mida tuleb õppida lugema. Ja lugeda ei tule mitte korra, vaid igas tunnis uuesti. Täpselt samamoodi loon tunni eesmärke ja kohalolijaid arvesse võttes uudse atmosfääri ja hingamise. On tunde, mis on loomult töised, pinevad ja nõuavad tantsijatelt keskendumist, kuid on ka tunde, kus rõhk on sotsiaalsusel ja lõbusal õhkkonnal. Mõlemad täidavad oma konkreetseid rolle tantsutundide terviklikkuses.
Mõistan, et õpetaja on tunni peegel. Juhina oleneb just õpetajast, mis tundega õpilased tunnist lahkuvad. Minu suhtumine, minu põhimõtted, minu tegevused on õpilastele kui galerii. Minu eekujust lähtuvalt võtavad õpilased üle hoiakuid. Seepärast on äärmiselt oluline toonitada hoolivuse, omavahelise kommunikatsiooni, üksteisega arvestamise laiapõhjalisust. Turvalise atmosfääri loovad õpetaja ja õpilased koostöös. Turvaline atmosfäär on midagi, mis annab tantsijale võimaluse ennast avada ja oma piire nihutada.
Tantsuõpetajana teen igapäevaselt tööd selle nimel, et tantsusaal oleks koht, kus võimatuna näiv saaks võimalikuks. Selle nimel märkan ja suhtlen õpilastega, nende lapsevanematega, olen olemas kui selleks on vajadus, tegelen ennetustööga.