Tantsuõpetajana on minu jaoks on kaks üldist eesmärki, millele olen aastate jooksul toetunud:
1. Tantsijad peavad saama tantsutundi nautida ja tundma sellest, mida nad teevad, rõõmu 2. Tantsijatel peab olema võimalus arenguks Kui eesmärkide vahel tekivad konfliktid ning kerkivad dilemmad, siis alati tulen ma nende kahe eesmärgi juurde tagasi ja lähtun eelkõige nendest. Tantsukooli juhi ja tantsuõpetajana püstitan eesmärgid lähtudest järgmistest: 1. juhatuse koosolekud; hindame, kas senine tegevus kannab tantsukooli missiooni ja visiooni; reflekteerime, kuidas on senised eesmärgid täitunud, vajadusel refraseerime ja kohandame need ümber; kuidas paigutume Eesti tantsumaastikule 2. vestlused ja koosolekud tantsuõpetajatega; nende väärtused on meie alustalad, üheskoos liigume samas suunas 3. arenguvestlused ja vestlusringid tantsijatega; millised on nende ootused ja soovid 4. koosolekud ja vestlused lapsevanematega; kuidas saavad lapsevanemad toetada tantsijate tegevust 5. minu isiklik kogemus ja teadmised |
Õppe- ja loomeprotsessi kavandi moodustan õppeaasta alguses. Iga õpetatava grupi jaoks on mul eraldi plaan, mis sõltub nende vanusest, tasemest, grupidünaamikast, soovidest, hooaja võistlusplaanist.
Gruppide tegevus on korraldatud selliselt, et toimuks pidev areng ning vaheldus. Esimesed lavalised ülesastumised algavad oktoobris ning viimane on tavaliselt juunis, videokonkursid on samuti erinevatel aegadel, koroonaajal anti etteteatamisaega kohati ainult kuu. Seega puudub hooaja alguses kindel ajagraafik. Seega on kogu õppeaasta sisse põimitud järgmised tegevused:
|
Ma suhtun õppe- ja loomeprotsessi võib-olla veidi ebatraditsiooniliselt. Ma leian, et tantsuõpetajana pean olema kohal. See tähendab, et ma pean tunnetama iga tundi täpselt sellisena nagu ta on.
Ma mõistan, et õpetaja on see, kes juhib tundi, aga lisaks õpetajale on ruumis ka veel kaks tosinat teist inimest. Vahel tunnetan, et see, mida olen planeerinud tunnis ei ole kooskõlas selle tonaalsusega, mis saalis valitseb. Erinevad tegevused nõuavad tantsijatelt vastavat meeleseisundit. Intensiivne õppeprotsess nõuab keskendumisvõimet, etendamisjärk aga juba koreograafiale vastavate emotsioonide vallapäästmist. Õpilastelt eeldada, et nad suudavad sekunditega ennast ümber häälestada on palju nõutud. Seetõttu ongi oluline aru saada üldisest atmosfäärist ja sellele vastavalt tegevusi valida. Sellise intuitiivse lähenemise eelduseks on, et ma olen tunnile mitu sisu ette valmistanud. Vahel jääb aga ka sellest väheks ning tund võtab ettenägematu pöörde. Ma leian, et kasutades ära õpilaste meeleseisundit parasjagu sobivaima tegevuse huvides, võidame grupina rohkem, kui et proovida nui neljaks ümber häälestuda. |
Tantsijate füüsiliste ja vaimsete võimete ning tantsuoskuse hindamine:
Tantsugrupis osalejate eripärad võivad ilmneda ka jooksvalt. Seetõttu on oluline märgata ja olemas olla. Näiteks üks tantsija koges meeletut motivatsioonilangust koolikiusamise tõttu. Seejärel formuleerisin jooksvalt lühiajalised ülesanded ümber ning lisasime sisse vestlusringi tantsijatega, kus iga üks sai rääkida, mis tal parasjagu hingel on. Seeläbi kasvatame omavahelist mõistmist.
Lühiajaliste eesmärkide täitmisele tuleb aegajalt tagasi vaadata, hinnata hetkeolukorda ning sellest olenevalt kohendada uusi seatavaid eesmärke.
Ilmselt on see kõikide Eesti tantsuõpetajate unistus kokku saada tasemelt väga ühtlane grupp. Kindlasti on mõni õpetaja selleni ka jõudnud.
Mul on enamjaolt tantsugrupid, kellega olen töötanud pikemalt kui aasta aega. See tähendab, et tunnen tantsijaid ja nende võimeid juba väga hästi ning saan kõigiga arvestades tundi läbi viia. Ühe grupi näitel, kus mul on pooleks poisid ja tüdrukud, saan öelda, et algklasside ja põhikooli esimeste aastate jooksul on nende tasemevahe meeletu. Omast kogemusest tean, et poiste koordinatsioon on sel ajal veel tüdrukutega võrreldes välja arenemata. Seda tuleb mõista ja aktsepteerida. Kohati on hea, et poisid saavad tüdrukute tuules areneda, kohati vajavad nad ikkagi rohkem individuaalset tähelepanu. Seda olen proovinud rakendada korraldades lisatunde, kus on korraga 2-4 last. Lastega valin üldiselt tempo, mis on veidi üle nende võimete, et toimuks areng ning nad oleks alati veidi oma mugavustsoonist kaugemal.
Minu jaoks on tähtis määrata esialgu prioriteedid, mida ma tahan kõige rohkem saavutada ja mille saavutamine pole nii oluline. Prioriteetidest lähtuvalt käin läbi kõik võimalikud stsenaariumid antud ajaaknas. Nüüd reaalselt tantsusaalis õpilastega olles näen ma ära, mis hakkab juhtuma, milline on tempo tegelikult. Eelnevalt tehtud analüüs ja kavand aitab mul õpetajana hoida fookust.
Tantsijate harimine on osa minu tantsutundidest. Minu pedagoogiline arusaam ütleb, et õpilane õpib kõige rohkem siis, kui tal on õpitava vastu huvi. Huvi ja uudishimu tekib aga mingite protsesside käigus. Minu ülesanne on olla õigel ajal õpilase jaoks olemas, kui tal tekivad endal küsimused. Õpetajana ongi minu suurim ülesanne toita seda uudishimu ja tahet, et see ei raugeks.
Näiteks kõige esimene lavaline esinemine, kust ühe grupiga osa võtsime, oli minu roll olla pidevalt kohal, kuulata, vastata küsimustele, suunata tantsijat enda küsimustega, juhendada, aidata, leida lahendusi, märgata. Järgmistele esinemistele minnes olid lapsed juba kogenenumad, iseseisvamad ja mõistsid nende ümber toimuvat.
Korraldan peale esinemisi ja võistluseid vestlusringe, kus kõik osalejad saavad sõna ja analüüsime ühiselt esinemist. Vajadusel pakun tantsijatele ka eraldi konsultatsiooni.
Mõtlen alati protsessidele tagasi, annan endale mõista, mida tegin hästi ja mida halvasti. Üks näide sellest on võistlusvormi ajastamine. Näen, et nii nagu ka profispordis, on ka tantsijatel võimalik vormi nö ajastada. Olen läbi mänginud erinevaid variante ning lõppkokkuvõttes enda jaoks avastanud, et parim viis võistlusperioodi eelsel ajal tantsutunde korraldada on madalal intensiivsusel aga paljude kordustega.
- tantsijate areng mingi ajaperioodi vältel (siinkohal on väga heaks vahendiks videot, mille abil saab arengut ka mõõta),
- eelnevalt seatud eesmärkide täitmine,
- kehatunnetuse areng, kui mugavalt tantsija ennast enda kehas tunneb,
- artistlikkus ja emotsioonide väljendus,
- lavaline kohaolu,
- tantsutehnilised oskused,
- koostööoskus ja suhestumine grupiga,
- koreograafiate ja omaloomingu loomine ja esitamine,
- analüüsioskus ja enesereflektsioon.
Tantsugrupis osalejate eripärad võivad ilmneda ka jooksvalt. Seetõttu on oluline märgata ja olemas olla. Näiteks üks tantsija koges meeletut motivatsioonilangust koolikiusamise tõttu. Seejärel formuleerisin jooksvalt lühiajalised ülesanded ümber ning lisasime sisse vestlusringi tantsijatega, kus iga üks sai rääkida, mis tal parasjagu hingel on. Seeläbi kasvatame omavahelist mõistmist.
Lühiajaliste eesmärkide täitmisele tuleb aegajalt tagasi vaadata, hinnata hetkeolukorda ning sellest olenevalt kohendada uusi seatavaid eesmärke.
Ilmselt on see kõikide Eesti tantsuõpetajate unistus kokku saada tasemelt väga ühtlane grupp. Kindlasti on mõni õpetaja selleni ka jõudnud.
Mul on enamjaolt tantsugrupid, kellega olen töötanud pikemalt kui aasta aega. See tähendab, et tunnen tantsijaid ja nende võimeid juba väga hästi ning saan kõigiga arvestades tundi läbi viia. Ühe grupi näitel, kus mul on pooleks poisid ja tüdrukud, saan öelda, et algklasside ja põhikooli esimeste aastate jooksul on nende tasemevahe meeletu. Omast kogemusest tean, et poiste koordinatsioon on sel ajal veel tüdrukutega võrreldes välja arenemata. Seda tuleb mõista ja aktsepteerida. Kohati on hea, et poisid saavad tüdrukute tuules areneda, kohati vajavad nad ikkagi rohkem individuaalset tähelepanu. Seda olen proovinud rakendada korraldades lisatunde, kus on korraga 2-4 last. Lastega valin üldiselt tempo, mis on veidi üle nende võimete, et toimuks areng ning nad oleks alati veidi oma mugavustsoonist kaugemal.
Minu jaoks on tähtis määrata esialgu prioriteedid, mida ma tahan kõige rohkem saavutada ja mille saavutamine pole nii oluline. Prioriteetidest lähtuvalt käin läbi kõik võimalikud stsenaariumid antud ajaaknas. Nüüd reaalselt tantsusaalis õpilastega olles näen ma ära, mis hakkab juhtuma, milline on tempo tegelikult. Eelnevalt tehtud analüüs ja kavand aitab mul õpetajana hoida fookust.
Tantsijate harimine on osa minu tantsutundidest. Minu pedagoogiline arusaam ütleb, et õpilane õpib kõige rohkem siis, kui tal on õpitava vastu huvi. Huvi ja uudishimu tekib aga mingite protsesside käigus. Minu ülesanne on olla õigel ajal õpilase jaoks olemas, kui tal tekivad endal küsimused. Õpetajana ongi minu suurim ülesanne toita seda uudishimu ja tahet, et see ei raugeks.
Näiteks kõige esimene lavaline esinemine, kust ühe grupiga osa võtsime, oli minu roll olla pidevalt kohal, kuulata, vastata küsimustele, suunata tantsijat enda küsimustega, juhendada, aidata, leida lahendusi, märgata. Järgmistele esinemistele minnes olid lapsed juba kogenenumad, iseseisvamad ja mõistsid nende ümber toimuvat.
Korraldan peale esinemisi ja võistluseid vestlusringe, kus kõik osalejad saavad sõna ja analüüsime ühiselt esinemist. Vajadusel pakun tantsijatele ka eraldi konsultatsiooni.
Mõtlen alati protsessidele tagasi, annan endale mõista, mida tegin hästi ja mida halvasti. Üks näide sellest on võistlusvormi ajastamine. Näen, et nii nagu ka profispordis, on ka tantsijatel võimalik vormi nö ajastada. Olen läbi mänginud erinevaid variante ning lõppkokkuvõttes enda jaoks avastanud, et parim viis võistlusperioodi eelsel ajal tantsutunde korraldada on madalal intensiivsusel aga paljude kordustega.